2.detsember

Algas meie päev pool 7, tõusime, viimased asjad kohvrisse ja sööma.
Ka majapidajanna tõusis meie pärast varem,et ikka meid ilusti ära saata.
Direktor ütles kolmapäeval et takso tuleb meile järgi 7.30. Mida polnud,oli takso. Direktori telefon ei vastanud,tuli mõelda juba plaan B peale.  Westportis pidi olema nii,et sa ei saa taksot lihtsalt taksofirmasse helistades,eriti nv peab sul olema eelnev broneering (mida me arvasime et meil on).
Mery sai meile lõpuks takso,mis siis 8st hakkas koos meiega lennujaama poole kimama. Ja kui ma ütlen kimama,siis ma mõtlen 130ga tund aega sõitu,et me jõuaks õigeks ajaks tsek inni. 50 km läks maksma meile 80 euri 🙄
Jõudsime ilusti. Londonisse jõudes ootas meid 5 tundi ootamist. Kohvi,võiku ja aeg läks.
Kutsuti lennule. Sabas seistes selgus, et päris õigel ajal me välja ei lenda. Pidime ootama üle tunni aja,et saada nn kodu lennule. Noh polnud hullu,saime ikkagi koju. Mehed olid ilusti vastas lennujaamas. Oli tore välispraktika 😊

1.detsember

Eelviimane päev siin toredas linnas!

Peale hommikusööki väike tiir linnas (vaja ju koju viia guinessi õlut ja kommi), saime kätte ka kingikotid meie armsalt Lyndalt, kes siin meie ajaplaneerija/korraldaja oli - kotis pudel viskit ja Westpordi kalender.

Kohvrid pakitud (kaalu järgi mõõtes jääme vist nibin nabin limiidi sisse), otsustasime teha hilislõuna-varajase õhtusöögi.

Koduteel astusime läbi meie lemmik bubist - paar klaasi ja varsti saabus pidu kohalike pillivirtuoosidega. Nad on nii ägedad!

29-30. november

Meie viimane salongi vaatlus/õppepäevad. Selleks nädalaks oli siis selleks Capelli Hair
https://www.facebook.com/210996788957348/posts/2083777031679305/
Salong ilus ja avar, väga valge. Sisustus loogiline, kõik kättesaadav. Kokku oli kahel päeval tööl 5 juuksurit ja administraator, reedel lisaks meikar, 2 abistavat juuksuri õpilast (tegid inventuuri) ja meie.
Meie üks esimesi töösid oli kinkekomplektide pakkimine. Kaunistasime ka laua.
Capelli oli ka seni esimene salong, kus me nägime sterilisaatorit (töötas, asjad sees).
Saime peasid pesta (prouad jätsid ka tippi selle eest), koristasime, aitasime kus saime.
Reedel saime salgutada ühte väga paksude juustega naist, aitasime koos ühe juuksuriga teda värvivat juuksurit.
Kuna me hakkasime neile väga meeldima, viisid omanik ja adminn meid lõunat sööma ja kohvile, et rohkem meiega tutvust teha, rääkisime tööst, elust, perest.
Adminn arvas, et kuna me juba siin oleme ja Margiti kurk veits valus oli, siis oleks paslik lõpetada päev kuulsa Iiri "tee" joomisega, jagan retsepti: kuum vesi, viski (soovitavalt Jameson), sidrunit, nelki.
Väga ägedad naised olid, lõbusad, näitasid ja õpetasid kõike mis tegid, tundsime end seal väga hästi.

28.november

Tere viimane koolipäev!
Meie õpilase elu kohalikus koolis saigi tänasega läbi. Palju uusi teadmisi ja nippe omandatud, kohtumised juuksurieriala õpilastega,väga ägedad õpetajad - väga vahva aeg oli.
Kella 13ks kutsus direktor meid enda juurde, et viia meid viimase päeva puhul lõunale. Ta tundis end veits halvasti,et oli olnud seni nii hõivatud kooli juhtimisega,et pole saanud meiega tegeleda. No polnud vajagi,olime niigi hoitud ja hoolitsetud.
Direktor selline naljakas sell, istus enamus lõuna ajast ninatpidi telefonis,noh polnud hullu,toit oli vähemalt hea 😋
Õhtusöögi kõrvale oli meie lemmik (no tellisime meie armsa Mery käest) magustoit - lehttaigna-õunakrõbedik jäätisega - üli hea!

27.november

Koolivaba päev. $oppasime Castlebari linnas. Iiri nännipood näeb välja nii.

26.november

Algamas on viimane nädal siin Iirimaal.
Tänase päeva veetsime koolis. Meie esmaspäeva-teisipäeva õpetaja Heather käis Iirimaal kuulsa Sharon Blaini soengu koolitusel,kus osales ka Eestist Aili Puss.
Heather andis meile edasi nippe,mida õppis koolitusel,kuidas teha lihtsate võtetega ilusaid soenguid. Väga tore oli.
Peale õhtusööki käisime mõnulemas spas.

25.november pühapäev

Kaunis ja päikesepaisteline hommik. Kuna eile oli saarte tripp siis mõtlesime ühe soojaga võtta ära ka meie küla ja Iirimaa au ja uhkus püha mägi Croagh Patrick. Püha mäe kõrgus on 764 meetrit. Jalamile viis meid lahke majapidajanna Mary oma Suzuki Lianaga suhteliselt rabedalt kihutades. Meiega ühe katuse all on praegu 2 Taani tüdrukut, üks neist tuli meiega kaasa. Liza vist.

Kui mäkke ronima hakkasime, selgus tõik et ei Sandra ega ka Taani Liza minuga ei ühine. Seega asusin üksi tipu poole teele. 

Ronimine läks esiti päris ladusalt. Viimane kolmandik oli tõeline katsumus. Kohati käpuli  veerevate kivide vahel. Mõni varem alustanud ronija oli juba laskumas, soojad tervitused vastutulevale ronijale huulil.

Jõudsin tippu - jube tuul, külm, pilvedest kõrgemal ja seega nagu siil udus. Kabel mäe tipus on väike ja sümpaatne. Ega seal tipus kaua olla ei kannata. Tuul puhub lihtsalt jopest lãbi.

Sama teed siis jälle alla, nüüd juba ronijaid tervitades. Mõtlesin vahepeal mitu korda et kuidas need tõsiusklikud selle tee üles ja alla paljajalu läbivad....

Võimsad miljonivaated ja inimeste seas populaarne aktiviteet.

1h 40min mäkke ja 1h 30min alla.

Pärast leidsin oma reisikaaslased pubist üles. Sandra oli 3 tundi taanipreiliga lobisenud.
Klappisime taksosõidu koduni. Sohver oli taaskord naisterahvas vist kerge parkinsoniga nagu mulle tundus või ongi siin selline rabe sõidustiil.

Õhtul kãisime söömas, Sandra sai autentse "fish and ships"-i ära proovida.